Ants Leedjärve esimene töökoht vaimulikuna oli Kullamaa koguduses, kuhu ta saabus 29aastase noore mehena 1977. aasta sügisel. “Tol ajal meid määrati kohale. Piiskop määras, ent oli ka teisi organeid, kes ütlesid, kes kuhu läheb,” meenutab ta.

“Kirikulised on muutunud. Pole enam neid, kes olid siis. Kogudus on peaaegu täielikult teine. Vanad olen matnud ning teised on tulnud hiljem leeri kaudu ja muudmoodi juurde.”

1987. aastal, kui Kullamaal koguduse maja ehitama hakati, käis peapiiskop siin nurgakivi panemas. Rääkis, et sooviks noort meest näha Kadrina koguduse õpetajana. “Ent siis oli siingi palju tegemist. Pärast pole enam pakkumisi tehtud. Ning ise pole ma ka kusagile kandideerinud. Nüüd muidugi ei tahaks enam kusagile minna.”

Kullamaa rahva kohta ütleb Ants Leedjärv, et tunneb nägupidi iga kohalikku elanikku. “Mälu on hakanud alt vedama. Ütlen siis, et ma tean küll, kes sa oled ja kust sa oled. Aga ütle mulle oma nimi!”

Kullamaa külas elab 300 inimest, vallas neli korda enam. Koguduses on kirjas 428 inimest, neist pooled naabermaakonnast Raplast.

Raske aeg kõigil

Lisaks Kullamaale on Ants Leedjärv õpetajaks 22 kilomeetrit eemal asuvas Piirsalu koguduses.

Kaua ühe koha peal viibimisel on õpetaja Leedjärve sõnul nii häid kui ka halbu külgi. “Hea on inimesi ja paiga ajalugu tunda, samas aga oled muutunud juba liiga lähedaseks.”

Kirik on Kullamaal olnud juba alates XIII sajandi lõpust, siinsete õpetajate lugu on teada luterlikust ajast alates. “Haapsalu lossi kirik sai valmis 1279. Meie oma on seestpoolt vaadates Haapsalu kiriku koopia. Järelikult on töid juhatanud üks ja sama ehitusmeister. Samasugune kirik on veel ka Märjamaal.”

1990ndate alguse usulise elavnemise ajal oli Kullamaa kirikus ligi 120 leerilast aastas, sama palju oli ristimisi. “Kõik käis nagu konveieril. Ühe rühmaga lõpetasid, teisega hakkasid peale... Taandumine sellest on kestnud tänaseni – tasapisi, aga kindlalt,” räägib Leedjärv.

Praegune aeg on tema sõnul tublisti halvendanud kiriku majanduslikku seisu. “Küsimus on vaid selles, kas kirjutame ise pankrotiavalduse või teeb seda meie eest keegi teine. Raskustesse sattunud inimese jaoks on kirikumaks esimene, millest loobuda.”

Kirikuhoone seisundi üle õnneks Kullamaal praegu nuriseda ei saa. Kuuekümnendate lõpul pandi uus eterniitkatus, mis õnneks on tänini pidanud. Kui kogudused lähevad pankrotti, mis saab siis kirikuhoonetest?

Loe pikemalt Maalehest

:: http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/p...