Seal hakkas ta kohe ka eesti keelt õppima. Tema põhimõte on, et uus keel tuleb selgeks saada kohe esimesel aastal, muidu võib harjuda olukorraga, et ei saa millestki aru.
Muheldes meenutab mees, et kõige rohkem harjutas ta eesti keeles rääki­mist vanade inimestega vesteldes – ne­mad olid õnnelikud, kui keegi leidis nende jaoks aega. Kui peres oli lapsi, istus ka nende juurde maha ja siis õpetasid talle eesti keelt lapsed – näitasid, et see on laud, aga see tool jne.
Pärast Jõhvit töötas Patrik Göransson kaks aastat Göteborgi toomkirikus abiõpetajana, kuni Tallinna praost kutsus ta 2000. aastal Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse õpetajaks. Sellel kohal töötab ta tänaseni. 2007. aastal valiti ta koos praost Jüri Vallsaluga Eesti aasta vaimulikuks.

Tunnete nüüd nii eestlasi kui ka rootslasi. Mis on neis sarnast, mis erinevat?
Patrik Göransson: „Mõlemad on nii-öelda külmad rahvad. Nii Eestis kui ka Rootsis võtab tuttavaks ja sõbraks saamine aega. Nii et rootslane tunneb end Eestis koduselt – siin ei väsitata teda liigse suhtlemisega.”

Mõlemad olevat ka usuliselt küllaltki külmad rahvad?
„Rootsis on kirikuõpetaja käinud alati ja käib ka praegu koguduse liikmetel külas. Seal ei ole ta lõplik surmasaadik, nagu Eestis. Samal ajal võis Eestis kirikuõpetajaga suhtlemine omal ajal karjäärile halvasti mõjuda ja see on jätnud eestlaste suhtele kirikuga oma jälje. Karjääri nimel on Põh­jamaa inimene valmis ükskõik mida ohverdama.
Aga see on tõsi, et vaimulik temperatuur on Rootsiski langenud. Mäletan lapsepõlvest, et usklik inimene käis siis kirikus neli-viis korda nädalas. Kui nüüd keegi kord kuus kirikusse sisse astub, on ta suur kirikuinimene, peaaegu fanaatik.”

Loe pikemalt Õpetajate Lehest

:: http://www.opleht.ee/?archive_mode=artic...