Olen üldse esimest korda Eestis, mis on seni olnud mulle tundmatu maa. Olen töötanud preestrina Püha Tooli diplomaatilises teenistuses Aafrika riikides, Euroopas Itaalias, Hispaanas, Maltal, ja veel Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Kuubal, Haiitil, Kariibi mere saartel. Ida-Euroopa on mulle uus kant.

Balti riigid, nende ajalugu, kultuur ja keeled väärivad oma erilisuse tõttu tähelepanelikku süvenemist. Kui Paavst nimetas mind sellesse ametisse, võtsin seda kui väljakutset jätkuvalt jõuliselt tegutseda. Ja tunda end vajalikuna, kuigi olen juba 61-aastane.

Siinsesse minu jaoks varasemast erinevasse kiriku- ja ühiskonna ellu astumine on põnev. Tahan siinsetel radadel õrnalt ja samas kartmata astuda, kohalike oludega tutvuda, neid mõista ja sõbraks saada.

Praegusel ajal räägitakse palju kultuuride konfliktist. Mina usun pigem kultuuride kokkukõlamisse – see pakub võimalusi avada end teiste kogemustele. Tõelisele kogemusele. See suurendab visiooni ja võimalusi kogeda maailmas uut, uusi inimesi, ajalugu, olukordi …

*****

Kuidas läksid kohtumised Eesti ametiisikutega?

Kohtumised olid mõtterohked. Need ei olnud lihtsalt südamlikud, nagu sellised kohtumised alati on, tundsin neil kohtumistel kaasamõtlemist, austust Püha Tooli ja muidugi kohaliku katoliku kiriku vastu.

Kohtumistel presidendi, peaministri, parlamendi esimehe ja välisministriga oli hea kuulda nende tunnustust siinse katoliku kiriku vastu. Mulle jäi kõrvu, kuidas prantslasest piiskop Philippe Jourdani nimetati Eesti või eestlaste piiskopiks.

Loe pikemalt portaalist Uus Eesti

:: http://uuseesti.ee/26693