Seda juhul, kui teisedki arvavad, et inimene ebaõiglaselt kannatab. Kuna hukkamine saab reeglina vaid õigusmõistmisorganite pädeva või ebapädeva otsuse alusel aset leida, on teisiti arvavaks rahvahulgaks tavaliselt vaid väike segment ühiskonnast. Kui üks rahvas või etnos on teise poolt valitsetav või hallatav, võib kohtuotsusega rahulolematuid olla üsnagi palju.

Osa vallutatud/allutatud Iisraeli rahvast osales otseselt Jeesuse süüdimõistmisel toimides omamoodi vandemeestekoguna ning kisendades: “löö ta risti”. Ja Jeesus mõistetigi enese Jumalaks kuulutamises süüdi. Antud kaasuses palju rohkem võimalusi ei olnud. Kas süüdi või süütu? Jeesuse ülestõusmine tõestas ta jüngritele veenvalt et Jeesus oli just seda mida ta kuulutas - Jumal.

Apostlite algne kuulutus seisnes oma kaasmaalaste süüdimõistmises, süütu, veelgi enam Jumala enese, süüdimõistmises. See oli süüdimõist kollektiivses süüs süütu kannatuse põhjustamise pärast. “Sellesama Jeesuse kelle teie risti lõite......on Jumala üles äratanud”, jutlustas Peetrus Nelipühapäeval.

Analoogne fenomen leidis aset ka hiljem Rooma riigis kristlaste tagakiusamiste puhul. Küllaltki palju oli neid, keda kristlaste tasane oma usu eest kannatamine vastupidiselt nende süütuses veenis. Kuni Milaano ediktini olid need üksikud, aga neid üksikuid oli palju. Kui juudid lõid Jeesuse süütu kannatajana risti, siis roomlased omakorda hukkasid Jeesuse järgijaid kui süütuid kannatajaid. Kristluse võidu tagajärjel Rooma riigi üle pidid kristlased asendama märterluse ordudes aset leidva askeesiga. Ometi jätkus süütu kannatamise saaga. Ordudest kolis kannatamine sektidesse ja reformatsioonivooludesse ning seal elab ta kuigivõrd tänini.

Loe pikemalt Kirikiri kodulehelt

:: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_a...