Nii talitati ka algkoguduses, selles veendumiseks piisab, kui lugeda apostel Pauluse kirja Korintlastele. Ta ütleb, «pange siis kurjategija endi seast välja». Kurjategijaks nimetab ta isikut, kes oli tõenäoliselt abiellunud omaenda võõrasemaga.

Pühakiri kutsub meid ühest küljest üles samastuma selle maailma nõtradega, nendega, kes on ohverdatud ja jäänud sotsiaalsete masinate ning süsteemide hammasrataste vahele. Teisalt on Pühakiri tõsiselt mures usukogukonna identiteedi ja selle äratuntavana säilimise pärast. Jaroslav Pelikan on defineerinud katoliiklust kui universaalsust + identiteeti.

Siinkohal võiks peatuda ja küsida, milles seisneb usukogukonna identiteet? Eks peitu vastus juba küsimuses endas. Usus. Usu üheks esmaväljenduseks on moraalsed seisukohavõtud, traditsiooniliselt patriarhaal/judaistlikus võtmes. Usukogukonda on alati ühiskonnast, kui tervikust eristanud suurem rangus moraaliküsimustes. Selles osas tundub praegu valitsevat peataolek ja segadus. Moraali kui säärast justnagu ei olegi enam. Tundub et moraal on erastatud, taandatud individuaaltasandile ning mingisugusegi kogukondliku mõõdupuuga inimeste privaatsfääri tungimine on kui mitte midagi hullemat siis vähemasti taktitu.

Nii peitub kristlaskonnas pinge, kui mitte öelda vastuolu ohvritega samastumise ja iseenese identiteedi säilitamise vahel. Moraalseid kogukondlikke printsiipe omav inimkooslus peab vältimatult endi seast välja arvama nood, kes neid printsiipe ei järgi. Samal ajal peaks see kogukond omaenda sisemise loogika kohaselt empatiseeruma ka endi seast väljaheidetutega, selleks et nad n.ö. meelt parandaksid ning taas moraalselt elama hakkaks. Samastumist takistab tegelane, keda Pühakiri nimetab Kuradiks. Nimelt ei pannud algkogudus inimesi lihtsalt endi seast välja, vaid see tähendas ühtlasi ka Jumala pääste sfäärist välja arvamist ning kuradile üle andmist, tähendas andmist selle maailma vürsti meelevalda, „liha hukkamiseks, et inimese vaim pääseks Issanda päeval“, nagu Paulus ütleb.

Üheainsa kiriku olemasolu korral toimib säärane väljaheitmise, meeleparanduse ja võimaliku tagasivõtmise tsükkel küllaltki hästi. Paljude uskkondade olemasolul mitte. Üheks konkurentsivõitluse võtteks on dumping. Ka kirikutevahelises võitluses toimub moraalne dumping selleks, et potentsiaalne klient võimalikult madala (moraalse) hinnaga endale võita. Siinkohal sündiv muutub sageli iseenda karikatuuriks. Nimelt on kirikuid, mis uute liikmete saamise nimel on valmis moraali küsimustes olema mitte rangemad, vaid pigem tolerantsemad, kui ümbritsev ühiskond.

Loe pikemalt Kirikirist

:: http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_a...